ma võiksin olla klaasist
ja minna kergelt katki
ja vahel sõrmejälgi enesel kanda
ja musisuude värvilisi jäänukeid
ja peale pesu poleerimist vajada
ja siis jälle ilusti särada
ja kanda endas veini
ja mõnikord mahla
ja mõnel karmimal korral Danielsit
ja mõnel hommikul veidi piima
ja regulaarsemalt vett
ja mõnikord õlu
ja üldiselt tuua õnne kui lähen katki
ja üldiselt sattuda siis kuskile kasti
ja vahel kedagi enne sinna jõudmist ära lõhkuda
ja olla läbi paistev, ent mitte nähtamatu
ja vahel olla värviline
ja vahel olla külm
ja vahel soe
ja põhimõtteliselt selline, et ei ole sooja ega külma, mis mu sees on
ja olla asendatav, mitte parandatav
ja olla kingitus ja vahel õnnetus
ja enamasti lihtsalt olla, rahulikult
nähtaval ja ometi nähtamatuna
õrn ja teatud vormis ohtlik
ja kuuluda alati kellelegi
ja jääda lõpuks üksi
ma võiksin olla klaasist
samas võiksid teised ka
ja vahest kõik ongi natuke klaasist
ja natuke puust ka, aga puust ei ole mõtet enam rääkida

mäletad kui pikk oli hommik
kus päike võõpas taeva valgeks

kui tulevikumuusika ei mänginud
ja vasturääkivuste kiuste oli hingel hää

vanahärra Võrratu tuleb ikka sama mannetult

Oleks minu võimuses, siis võtaksin ära su valu ja mure. Selle igavikuhõngulise koorma eilse pärast, mis kaigub sinu pearuumis tänase valguses ja homse suhtes. Saaksin, siis süstiksin sulle veeni küsimuse, et milleks. Mille pärast? Ei ole tarvis! Asjad eksisteerivad ilma muretagi. Eksisteerin minagi ja mitte selle tõttu, et sina muretsed. Milleks vaevata hinge?

Ma tahaksin panna su hinge laulma ja südame tantsima. Tegelikult sooviksin, et sa ise seda iseendale teeksid.

teised võimalused

veidi kauem täna igal nurgal viivitan
veidi hiljem täna jõuan pärale
jõuan taevariiki

veidi kauem täna ootan selleks, et su
näeksin enne ära
kui jõuan pärale
jõuan taevariiki

olen röövliplika
aega varastan

sa ei pruugi näha mind homme
ja ka mitte täna
vahest siiski märkad, kuidas tõusen
pilvepiirini ja veidi kauem viivitan
lehvitan siis õrnalt, sulle armsalt naeratan
viimaks pööran ära
jõuan taevariiki

Kahesuse paik

Seal ma siis seisan kesk päise päeva lõõskavat valgust ning ei suuda kohe kuidagi mõista, miks tunnen end pimeduses eksleva.
Ei pruugi mõista täna, ei pruugi hommegi mitte. Vahest ka ülehomme mitte. Võib minna mõnda aega enne, kui lõpuks tuleb meelde.
Tuleb meelde, mida kõike tegelikult ei olnud ning mille ise olin välja mõelnud.
Sääraseid asju on koletu keeruline meelde tuletada. Selliseid, mis on justkui kogu aeg seal olnud, kuskil alateadvuses, aga ometi mitte päriselt. Seesuguseid, mis on ise justkui kogemata välja mõeldud ning oleviku minevikku istutatud.

Parktilise uurimistöö raames valminud tekst ja lavastus ,,Unesoolo''

                      

,,Kõik see, mida Sa enda ümber näed, 

on vaid unenägu. Kuid mitte tingimata 

Sinu oma. Unenägusid on lõpmatult ja 

nad on äärmiselt muutlikud. Vaata ette, 

et sa kellegi fantaasiasse ära ei eksi, sest 

tagasiteed ei ole. Carpe diem!’’ 

-Marko Kivimäe ,,Unenägu?’’

,,Üks vene kirjanik ütles kord, et „harilikule“ inimesele 
pole miski kergem kui pidada end ebaharilikuks ja omapäraseks inimeseks ning tunda 
ennast selles rollis hästi. Vahest see harilik inimene tunneb end küll 
ebaharilikuna, kuid antud rollis pole temal mugav olla vaid ikka ja alati vaevavad seda 
inimest kõhklused. Võib ka juhtuda, et see inimene on mitteharilik.. ehk on ta geenius või 
vastu pidi alaväärsem selle ühiskondliku ,,normaalsuse'' mõõdupuu järgi mõõtes, aga 
ta tunneb end ikkagi hästi.. 

Usun, et olen see harilik inimene, kes peab end ebaharilikuks, kuid 

ma ei tunne end niimoodi hästi. Teinekord mõtlen, et olen ebanormaalne, kes peab 
ennast normaalseks ja ma tunnen end nii hästi ja siis teine kord jälle kohutavalt 
halvasti. Kolmandal juhul mõtlen ma, et ma olen ebanormaalne, kes saab aru, et ta selline on ja siis ma ei teagi kuidas ma ennast tunnen. Mis asi ma siis ikkagi olen ja mida ma siin teen? 
See sama mees ütles ka, et täiuslikkuseni jõuda, tuleb enne kaua-kaua mitte 
mõista. Sest kui me liiga ruttu mõistma hakkame, siis me ehk hästi ei mõistagi. ''

Soov olla kogu protsessile veelgi lähedamal õhutas mind proovima, mis tunne on olla 

enamat kui juhendaja nägemuse väljendaja. Minust sai ise kontseptsiooni looja.

Elus küll aega tagasi kerida ei saa, ent kui mulle antaks võimalus lavastuse 

juures midagi muuta või kogu protsessi teist moodi teha, siis 

tahaksingi väga seda vastu võtta ja paljud asjad ümber korraldada. Teisalt kaotaks ,,Unesoolo'' 

enda senise armsaks saanud olemuse ära. Seega lükkaksin 

pseudovõimaluse tagasi ning jätaksin kogu asja selliseks nagu ta on- esimeseks 

suurimaks õpetajaks antud valdkonnas. 

''

Need aknad ei kõnele luulekeeles,
aga ometi peitub neis poeesia
ei tea vast ammu enam, mis on selle
paralleelreaalsuse olemus
või olemise olulisus
alternatiive,
lõputult, peaasjalikult, pidevalt
aina alternatiive nõuab kustumatu janu
õhtuti korduv kordumatus
alaline tarvidus uudse järele
suutmatus saatust iseendale allutada
igavuslik konstantne käimine
põhimõtteline oleksin vist

taevalik puudujääk

Laevasireenimuusika kutsub omade sekka

Sisenen, näen vaid lõputult iseennast

kõigest erinevad hääled

mitte ühtegi peegelpilti

See ongi kõige veidram õhtu.

Väljun, olen kummastatud.

Imestan.

Sellest kogemusest ei kõnele eal

kannan vaid iseendas

kui unenägu.

''

ei kuule kedagi
isegi iseteda mitte

kaua suudad vastu pidada

Lüürika - mõrv kosmoses, droog maismaal. Vähe küündib naudinguni, lähedale võib ikka jõuda.

Su mõttemahla on käärima pannud Eesti esimene kuningas ning seetõttu võib sind lugeda nooreks printsiks, kes leiab ühel heal päeval purpurpunase rebaseprintsesi ja see imearmas rebasetüdruk kutsub sind kasuka lehvides mänglevalt võluvaks puuinglipoisiks ning mekib seda kummastavastavalt toksilist veini, mis avaldub su ideedes ja jutus. See ongi parim imedemaa, mida inimhing eales tunnistada võib.

sinuasendus

tundnud olen sooja nahka

mul ei ole sind mõtet asendada

samas igatsemine on alati

väsitanud mind

on kuuldud vaikimas 

viimasel ajal 

mida keegi ei kuule on sõnad mu peas

ulm hommikust ja seinast

mis mõtet on armastusel
mis mõtet unetusel
mõte on või seda ei ole
ära see ikka ei kao
küsimus, ma mõtlen

omeyocan_1

Sul on olulised silmad. Nende silmade pärast sa vist nii palju tähendadki. Kahtlen kas muidu üldse oleksin segaduseni jõudnud. Sinu silmad takistasid nägemast, ent ometi tänu nendele ma lõpuks mõistsingi.

kellele sa kuulud

need pisarad ei tule enam
kui nad just enese
igavese elu allikani ei jõua
aga mina ei lase
peidan selle hästi ära
ning loodan
et seekord olen pääsenud

need pisarad ei kõnele
enam ammu kurbusest
vaid pigem vihast
vaid pigem pettumusest
vaid pigem kõigest korraga

neid pisaraid ei ole
enam ammu tarvis
ei olevikule
ega tulevikule

õnn on valik
kui ei ole
siis teen sellest ühe
või pidevalt mitu
mõeldes välja
valikuolemuse

see ei jääks minusaladuseks
vaid õnnelikult jagaksin ligipääsu kõigile,
kellel on vanu pisaraid
või ajalugu
natukese üle ääre podisemas

olles taimetoiduline, soovin siiski vahel liha

ja siis surungi endi hambad su kaela vastu

ainult imeõhuke kiht eraldamas mind ennast 

sinu verest

ning mingil arusaamatul põhjusel

ei saa minust vampiiri

vaid sinu kaelale

tekib armetu maasikas

värvin juuksed punaseks

käsin sinul kanda punast särki

see kõik on 

lõppematu eluring

kannan varju enda verest

sina enese omast

või hoopis teineteise

vahest ei ole võimalik teise eest hoolitseda

enne kui enda eest ei oska

vahest õpid teiste eest hoolitsedes

ense ees hoolt kandma

kõik on võimalik

mis iganes

hingeporno

hingeline prostituut
kes nii mõttetult aus
et häbi on selle avaluse ees

eneseavamine kui tabu
perversne ausus
otseütlemine
hingekõne

ja siis need koomilised saladused

laadis

,,välisuksest sisse tulles

pean alati jõudma vähemalt kolmest trepiastmest

enne ukse sulgumist üles.

veel parem kui jõuan kaheksast,

siis läheb enne sisenemist soovitud soov

mingi jaburuse läbi täide''

mis värvi oleks maja
kui ta kannaks sinu unistusi

kui suured oleksid ta aknad
kui suur oleks ta ise

milliseid pilvi meeldiks talle vaadata
milline oleks selle maja üksainus lause

millised oleksid selle unistusi täis maja
isiklikud unistused

kumb kummitus kummastab ja kumb kummitab

vahest sulle öeldi, et sa oled kuldne
sääraselt hooletult kingitud
sõnade magusas vaimus
sa sedasi end uskusidki oleva
kõige väärtuslikuma, kõige kallima

vaevalt enam märkad hõbedat
kui silmi ei pimesta enam teine kuldnegi
vaid iseenese lõputu ring
verering-eluring
hoiab mõtte erksa ning une eemal

lõpuks vajad teisi
vaid selleks, et iseennast kõrgemal kanda

*

selleks, et mind hävitada
pole palju vaja
ja selleks, et mind hoida
pole samuti palju tarvis

võiks lihtsalt sedasi natukene
tasakesi igale poole
ikka edasi ja tagasi
tagamõtteta liikuda

11 11 11 11 11

Et tunneksin ühel päeval su näos mõne kortsu ära
ja tema loo.
Et ka sina ei unustaks mind lõpuni ära,
ka siis kui tuleb suur unustamise hoog.
Et püsiks mälestus mu sõrmedel Su kätest
ja radadest Su sõrmede vahel.
Et nad sobiks sinna praegu ja homme
või siis kui mitu aastat on vahel.

keskaeg

on aeg saada tühjaks kaevuks,

sest sellesse vette 

on nii mõnigi kass uputatud

katku levimise hirmus

mürgise vee kaudu

ent surm ongi see

mis vee on mürgitand

versioon kaks progressist

parandan ja ei paranda


olen ja ei ole


vaikin ja ei vaiki ka


mitu ust peab kinni panema


et see üks lahti tuleks


mitu sõna tuleb öelda


et kuulda neid


mida ise kuulda tahad


hei, elu


ma usaldan sind


üllata nüüd!

kui teexin sellise noorteka luulevärgi

me kirjutaksime üksteise särkidele armastusluuletusi, eksole?

 kannaksime teineteise tehtud maasikaid justkui kuldseid 

teemantkaelakeesid või 

rubiinprosse. 

toituksime üksteise silmavaatest. 

kannataksime üksteise ninasid kõrvuti, 

sest need ei võtaks teineteise õhku, 

vaid täiendaks seda. 

kui sa teeksid mulle haiget, 

siis pisarad põskedel oleksid põlevad söed. 

juhtuks, et mina seda sulle teen, 

siis kõnniksin hoopiski sütel, 

või põlvitaksin hernestel(öeldakse, et see pidi valus olema)

 praegu aga tunnen end tühjana. 

sind ei ole. 

sinu mitte olemine ei pruugi olla põhjuseks minu tühjusele 

ent tühi on ometi. 

või vahest mitte sedagi olen läbi imbunud mõttetust 

mõttetust mõtteta reoveest,

millest olen kohe-kohe lahti saamas 

hingan sügavalt sisse, siis välja

nii vahest ehk nüüd ongi kõik olen tühi. 

sinu kord sisse astuda. 

tere tulemast.

tükike supilinnast

Osta oma viimase raha eest
pakikohvi
Ja kuulata keedukannu laulu

Teada, et midagi pole tarvis teha

Või tegelikult on ka
Lihtsalt veidi on veel aega
tegemiste edasi lükkamiseks

bussiuinak

Su päikeste paljususe hoomamatus vaimus
minetavad kõik mehed ja naised endi maise häbi
Kumiseva kaine kõminaga
häbi mitte ei hiili, vaid suisa
tuhiseb minema
Igavik ei ole esmaspäev,
vaid igavene laupäev

**

Kolmapäeval vohas ajatu puna üle su kahvatute põskede
Põhjusel sa aimasid end armunud oleva
Põskede kahvatusest sai eilne
Ning õhetusest tänapäev

**

Šarmantse slaalomiga võid kapata
Kui kõige kiirem ja veetlevam
vaba jaanalind
Kuid siiski
jääd sisimas
alati inimeks

ei ma ole hapuks kuningaks loodud

osakesed üksteisest
mis mööda tuba laiali on
veelgi rohkem mööda keha
ja mõtteid

kas on võimalik
end jagada
päriselt
mitte päriseks
saades

***

ühest kevadest sai kaks

neid oli juba kuusteist

ennegi

maailm võis olla 

viisteist korda kokku kukkunud

siiski tuli kuueteistkümnes

kord

et seda uuesti teha

***

õnnetusi juhtub kogu aeg

õnnetust samuti

miks siis juba

mitte õnnelik olla

kus sinul see nupp on

näita mulle ka

salaja sulavad saladused

Hetk armastab sind
ja sina hetke
aga kui sina hetke ei armasta
siis on ühepoolne
hetkearmastus
hetke südamevalu


***


Kuidas armastada pimedat meest?
Kuidas armastada kurdist naist?

Armastada tummalt,
salaja.

Nii, et vaid sina tead.


***

Lummava lume lubadus suvele,
mis kestab kevadeni.

Sügis jäeti mängust välja.


***


suvalise suudluse samba

tuliste keelte tango

igaöine igavikuline muusika


***

kui kõneleksin inglitega, kui suvel kõnelesin

Ja kui sa jooksed, siis teed sa seda nii nagu homset päeva ei oleks. Üks sõõm õhku teise järel on joovastavam heroiinist ning välja hingates tunned end rohkem elus kui sisse hingates oled eal tundnud. Ei ole linna, ei ole tühja kõhtu, ei ole puudust, ei ole vajadust. Mitte midagi ei ole peale õndsa tühjuse su sees ja sinu ümber. Sa jooksed paljajalu. Tulikuum maantee on kõige ilusam ja parem valu, mida sa oma jalgadele iial võimaldanud oled. Jooksed ja hingad. Sa jooksed ja hingad. Hingad ja jooksed. Hinga nüüd. Hinga sügavalt. Veel ühe korra. Sa hingad ja jooksed. Oled viimaks valmis vabanema. Viimaks oled valmis lahti ütlema kõigest, millel pole tähtsust, millel pole seda kunagi olnudki. Sa mõistad, et nii tihti lihtsalt omistasid mõnele tähtsuse. Sa oled vaba. Sa hingad. Sa oled imeline!

vahel ei tasu uksest välja astuda,
sest unistused ei ole veel päris valmis

üldse mitte see kevad, vaid eelmine

k: ma ei taha mõelda praegu
ei taha rääkida
anna andeks
mul on pea nii tühi
g: vau
minul nii täis, võiks ka tühi olla
siis oleks tore

mürgised rohelised mäed

see oli selle pärast, et me olime sõbrad
et me kannatasime üksteist
ja vaidlesime,
olime rohkem haiget saanud
kui iial varem
et me kadusime teineteise tõttu
aina kaugemale, ent ikka veel
olime eemal, ent siiski hingepõhjani
sapised
see oli selle pärast, et me olime sõbrad

see oli selle pärast, et me olime
alati olnud
sõbrad, ma mõtlen
me olime alati olnud
ka siis kui me ei tahtnud olla
kui oli miljon põhjust mitte olla
sellepärast me olime sõbrad
et vahel õigustab aeg
et kõik ei peagi veatu olema
see oli sellepärast, et me olime sõbrad
et kui meie enam poleks
siis poleks meil kedagi
justkui tigu
kaotaks oma karbi

see oli selle pärast, et me olime sõbrad
et muidu jäänuks me mitte ainult üksi
vaid koduta

see ongi kunst musõbrad
päris hea
jah, on küll

ülihea

***

tänapäevane hemingway

kurat ma ei tea mis on armastus

sain ülesandeks kirjutada armastusest

armastus on nagu see pilk millega vaadatakse
kui kedagi armastatakse
või midagi

armastus on midagi lubatud
ja lubamatut samal ajal

me ei küsi luba armastada
armastus tuleb ise
või ei tule

armastust ei saa kontrollida
ainult seda
mida me sellega peale hakkame

armastus on suht pseudo
armastus on sürr

armastus on puhas

armastus võib olla kohvitassis
ja pehmes padjas
selles, mis sulle kõige rohkem meeldib

armastus võib olla ootamatus sõnumis
armastus võib olla armastuskirjas

armastus võib olla kõhus
peas
rinnus


armastus võib olla kõrvades

ma ausalt ei tea
mis asi see armastus on
aga samas ju tean ka

ma ei tea kas minu armastus
on midagi sinu armastuse moodi
aga me ju räägime samades terminites

ma ei armasta oma lemmikraamatut
sama moodi kui oma vanaema

ei armasta oma esimest armastust
nii nagu
armastan oma isa

isegi armastus isa vastu
erineb armastusest ema suhtes

ometi armastan

arm armas arm armas arm armas arm armas
armastan armas armastan armas armastan
armastan armastan armas armastan armas
armistun armas armastan armas armistun
armistan armas armastan armas armistan
arm armas arm armas arm armas arm armas

selles sõnas ei ole seda
mida see tähendab
minu jaoks
see on ainult paljas vari

millegi välja õhkamiseks

lubamatult ei küsi keegi
minult luba
enne kui ta mind armastama hakkab

mina ei küsi samuti
kuidas üldse küsida
südant ju käskida ei saa
või peaksin ma ütlema hormoone

mõnikord on kohus armastada
aga samas mittekohus tagasi armastada

mõnikord ei peagi armastama
aga seda tehakse lihtsalt
niisama

mõnikord päästab armastus
meid igavesest õnnetusest

mõnikord on armastus see
mis meid õnnetuks teeb

armastus on igal pool

 on saladus

                    on vastus

istun põrandal
kuhu ei viinud
mind ükski igavikuline trepp
ega käimata rada
ega käidud rada

istun põrandal
kuhu miski ei viigi
vaid mis algusest peale
vaid minu jaoks siin

või mitte kellegi

see põrand ei kuulu
mitte kellelegi
ka minule mitte

Kelle kella järgi hakkas aeg?
Kas minu kell on õige?
Mis saaks kui ma oma kella ära kaotaksin?

Miks ei jää aeg seisma,
kui minu kell jääb?
Miks aeg ei lähe katki?
Miks ei saa aega
ajassepa juurde viia?

Miks ei saa aega
käe peal kanda?
Miks see kannaks
justkui sind?

Miks aeg ei tiksu,
aga kell küll?

kõdi on
tead jah

varsti ma löön

mürgine

***

Sa oled see, mida sa jood

,,Tere, keefir! Siin vein.''

***

Pidevalt pidevuse piire katsetades
võib jõuda valupunktini
ning pidepunktid kaotada

Veidrusi täis tuba
pinevust täis õhk
tühjad... nii tühjad
on mõtted

Kõik on lõhestunud

Isiksused
ma mõtlen

*
Oleks võinud olla
minu prantsuse film

vahest ehk oligi

vahest ehk ongi

mulle meeldiks kui kõik mulle meeldiks
siis meeldiksin endalegi rohkem
maailm oleks ilusam paik

aga kõik ei meeldi ometi
sest mõned on lollid
ja rumalad

mõned on ebameeldivad
koledad
nõmedad
kaabakad
igavad

ometi ei taha nii mõelda
mõtlen pigem:
kõik inimesed on ilusad
ja head
kõik inimesed on ilusad
ja head
ilusad ja head

kõik on võrdsed ja omamoodi
sallivus on hinnas minugi meelest

ometi
ometi näen, et on lollakad

olen mõne jaoks isegi rumal
vahest olen minagi see mõni

2014

Kadunud kaunisti
asjatult teisestki
Pillavad neiud ei oskagi teisiti
meelel jõhker sõnamäng

hing on suurem
kui
olukord

* * *

Sest ta kõneleb vaikuse keeles
Ning iialgi ei anna märku
Kuis ja kas, ta on vast ingel

Me ei kõnele samu keeli

Raafael, oh, Raafael

miks just nüüd oled valinud
mängida mu südamekeeltel

Ons see sinu jaoks naljand

Need silmad, meie omad
selle armetu ajahetke vangis

Tühjust ei kõnele
tänu taevale
lähemalt, vähemalt
selle sa andestad

Lase palun mindki
inglite lõunalauda


* * *

Lähemalt lähebki
Tähendab mängibki
Rammestust armetult
Keelitab asjatult

Mina enam ei mängi
TSURR!!!