Teisipäev

Härra ja Proua Ometi elasid üllas õndsuses-täielikus teadmatuses, vahest isegi rumaluses. Kahel olendil oli looduse poolt antud anne olla rumal ning otseloomulikult kasutasid nad säärast talenti segamatu õnne säilitamiseks. Iga päev ärkasid nad suurima heameelega ning magma minnes saatis nende õndsat ilmet vaid suur naeratus. Nende jaoks polnud olemas ei minevikku ega tulevikku ning ka lähiminevik ei omanud suurt tähtsust.

Paralleeluniversumis elasid Proua ja Härra Viimaks, kes olid vaevatud suure teadmistekoorma all, kuna nende ühiskond koosnes vaid kõiketeadjatest. Rumalatele ruumi polnud nagu ka õnnelikumale seltskonnale. Ruumi oli vaid tõsiseilmelistele intellektuaalidele, kes veetsid oma päevi arutledes teemadel: ,,Mis on valesti'', ,,Mis on näiliselt õigesti, kuid tegelikkuses valesti'', ,,Millised on probleemid, mida hetkel ei ole, kuid võivad tulevikus tulla'' ja ,,Minevik, olevik ja tulevik- probleemsed vormid?''.

Aeg istus lõputuse serval, kõigutas oma pikki kõveraid jalgu ning popsutas tõepiipu. Tohutut naudingut sai ta vaadates igavest võitlust ühe ja teise idee vahel ning suurim nali oli tema jaoks tõe otsimine. Juhtub juba kord nii olema, et kui midagi on ühe käes, ei saa seda teisel ometi olla.
Nii ta seal siis istus ja kõlgutas jalgu omaette muheledes. ,,Rumalad.''ütles ta piipu viivuks suult tõstes.
,,Kuid nii huvitavad.''

Kasvatamatus sigitab vaid kasvatamatust

Ja siis vaikus tõstab mu imeõrnalt oma pikkade sõrmedega graatsiliselt üles ning vaikselt kaisutab mind muutes enda peopesad õrnalt kiigeks. 

Asetan end neile mugavalt istuma ning kiigun lootuses ja lootusetuses ühekorraga, hingates sisse teadmatuse õndust. 

Olen ma siis õnnelik või õnnetu- sel pole tähtsust, sest oluline on vaid armastus, mida ammutan mitte inimestelt endilt, vaid üksinduselt. 

Suur üksindus suudab pakkuda endale enese poolt tröösti ning sääraselt ei ta ole sugugi üksildane. 

Tahaksin korraga olla kaks inimest, kes saadaksid luua teineteisega igavese liidu... Ma olengi korraga kaks inimest, pean olema: lõpuks seisavad vastamisi Mina ja Maailm.

Läbin elu nii nagu sünnin ja suren ning pisteliselt loon kauneid afääre, mis on justkui tõeliselt ilusad või ilusalt tõesed kaunid pettekujutelmad. Loodan, et sääraseid tuleb rohkesti, sest ainult siis suudan tunda õnne, kuid paratamatult leian iseend vahel mõtlemast nii unes kui ilmsi- kas see õnn on absoluutne?

Ma ei suuda leida midagi absoluutset, siis kui seda oleks tarvis! Ometi käib ruuduliste lehtede pealt läbi niivõrd palju absoluutväärtusi, et silme eest läheb kirjuks. 

Otsin absoluutset kadu või täielikku kohalolekut. 

Täielikku armastust või täielikku tühjust.

Vaid täielikkuses suudan leida tõde. Seda ilusat kaunist tõde.
Seda, millega luua afäär.

Midagi tõelisemat, mis eemaldaks vajaduse eraldada iseend kaheks pooluseks.

Midagi, mis oleks täielik olemata täiuslik.

Midagi, mis oleks selles individualismi ülistavas maailmas ühekorraga nii subjektiivne kui objektiivne.

Miski, mis lihtsalt oleks, ka siis kui midagi muud poleks enam alles. Jah, ka siis kui poleks isegi eneseväärikust. 

Säilitada lootust, või siis mitte.

Säilitada ikka, sest armastus päästab maailma. Ausalt ka.

*

On õhtu jaanuar kõik teed on umbes
on külm on võõraid toone sinu jumes
paks mets ja meie lähme umbes
kuid siis näe sääl üks televiisor lumes
ekraan on hele mererand ja palmid
paar suvilat ja mõned limusiinid
siis vahetuvad pildid nende all ka salmid
ja mul ükskõik njuujorgid varnad viinid

Sa kangestud ja vaatad üksisilmi
ma kisun kätest sind ja rebin jalust
sa seisad keset lund ja vaatad filmi
ei hooli käed ei jalad külmavalust
sa jääd kesk lund ja mina põgenen
ma põgenen ja sina jääd kesk lund
tuisk katab sind ja virvendavat pilti
te näete kevadeni ühte und

Jüri Üdi

Kui Sügis

Blogi tundus tore mõte, kuigi hetkel pole mul aimugi, mida ma siia täpselt kirja panna ihkan. Kas siis arvamuslugusid, päevakavasid, igapäevast nördimust ilmaliku elu vastu või kokanduslikke saavutusi(mida kahjuks või õnneks eriti palju peale võileibade, pudru tegemise ja jogurtipaki avamise eriti ei eksisteeri).
Jäägu see siis veel lahtiseks täpselt nagu blogi suunitluski.. Kuigi üks on kindel- meelepärast luulet ma lisan siia ometi, sest seda ei saa kunagi liiga palju olla.

ja need tartlaste kunstihõngulised aknaavad

               * * * 

    Kui sügis on surmani läbi

    elatud, siis tuleb kevad,
    ma usun.
    
    Puud, mis valvavad praegu
    me kurbust, avanevad veel korra
    valguse imele.
    
               * * *

Doris Kareva