Parktilise uurimistöö raames valminud tekst ja lavastus ,,Unesoolo''

                      

,,Kõik see, mida Sa enda ümber näed, 

on vaid unenägu. Kuid mitte tingimata 

Sinu oma. Unenägusid on lõpmatult ja 

nad on äärmiselt muutlikud. Vaata ette, 

et sa kellegi fantaasiasse ära ei eksi, sest 

tagasiteed ei ole. Carpe diem!’’ 

-Marko Kivimäe ,,Unenägu?’’

,,Üks vene kirjanik ütles kord, et „harilikule“ inimesele 
pole miski kergem kui pidada end ebaharilikuks ja omapäraseks inimeseks ning tunda 
ennast selles rollis hästi. Vahest see harilik inimene tunneb end küll 
ebaharilikuna, kuid antud rollis pole temal mugav olla vaid ikka ja alati vaevavad seda 
inimest kõhklused. Võib ka juhtuda, et see inimene on mitteharilik.. ehk on ta geenius või 
vastu pidi alaväärsem selle ühiskondliku ,,normaalsuse'' mõõdupuu järgi mõõtes, aga 
ta tunneb end ikkagi hästi.. 

Usun, et olen see harilik inimene, kes peab end ebaharilikuks, kuid 

ma ei tunne end niimoodi hästi. Teinekord mõtlen, et olen ebanormaalne, kes peab 
ennast normaalseks ja ma tunnen end nii hästi ja siis teine kord jälle kohutavalt 
halvasti. Kolmandal juhul mõtlen ma, et ma olen ebanormaalne, kes saab aru, et ta selline on ja siis ma ei teagi kuidas ma ennast tunnen. Mis asi ma siis ikkagi olen ja mida ma siin teen? 
See sama mees ütles ka, et täiuslikkuseni jõuda, tuleb enne kaua-kaua mitte 
mõista. Sest kui me liiga ruttu mõistma hakkame, siis me ehk hästi ei mõistagi. ''

Soov olla kogu protsessile veelgi lähedamal õhutas mind proovima, mis tunne on olla 

enamat kui juhendaja nägemuse väljendaja. Minust sai ise kontseptsiooni looja.

Elus küll aega tagasi kerida ei saa, ent kui mulle antaks võimalus lavastuse 

juures midagi muuta või kogu protsessi teist moodi teha, siis 

tahaksingi väga seda vastu võtta ja paljud asjad ümber korraldada. Teisalt kaotaks ,,Unesoolo'' 

enda senise armsaks saanud olemuse ära. Seega lükkaksin 

pseudovõimaluse tagasi ning jätaksin kogu asja selliseks nagu ta on- esimeseks 

suurimaks õpetajaks antud valdkonnas.