2212

Eufooriline tunne, kui ka teine metsistub
olla metsik
oo kuis on küll vahva olla säärase passiooni küüsis

Hetked, mil maailm on kaos ja tervik
Mil järgmine on eneselegi teadmata
Kui ise ei käitu vaid loomus käitub enda eest
Kui käitumine on mõttetu
Ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks
Ja tee kõike, mida tahad endaga tehtavad
Taeva päralt, tehke siis, mina ju tegin!
Kokkuvõtvalt, ole iidol
isegi kui sind nii ei võeta

Arvutiekraanid ei ole üldse romantilised
täpselt sama moodi ei ole romantiline ka kõige vajaliku unustamine
nagu näiteks märkmiku jätmine teadmata ajaks kalamajja(võta see sealt ära)
lemmiktintepliiatsi jätmine raekojaplatsi residentsi

--------------------------------------------------------------------------------------------

Päev ja õhtu on omavahel sassis, kuid nii on see olnud juba mõnda aega. Konstantne kaduviku tunne, ometi tervikluse ihalus. Ons võimalik olla kaht korraga? Omaette kolossaalne on otsida asjadest mõttetust, kui lõpuks on soov, et kõigel oleks mingi mõte. Vaadata inimestele otsa ning minna kaasa mängurliku tundmusega, kuid suruda alla igasugune sügavam kordaminek.
Nii on lihtsam. Tuim on lihtsam. Eufooriline mäng, ent tuim lõppsõna. Samas tärkab üksi jäädes ometi see sisemine hääl. See sisemine emotsioon. Olen ma imelik? Suvaline suhtumine ei sünnita just elu mõtteid, kuid ükskõiksuse olulisus on ometi olemas. Maailmas on nii palju valu, et igasugune kirjalik või sõnaline väljendus ei väljenda seda tunnet või olemust iialgi, samamoodi nagu ka lõputuna näivat ilu ja kaunidust.

Ma võin küll alaliselt ilu otsida, ent ometi juhtun neljapäeva öösi koju kõndides nägema üksi lonkivat suurt koera, kes liig õnnetul ilmel justkui suurema sihita mulle kesklinna kortermajade juures vastu tuleb. Talv pole õnneks veel õieti talvgi, pigem midagi sügisese lähedast enda vihmase olu ja sügismantlit kannatava temperatuuriga. Koera nähes on mul hea meel, et ilm külmem pole ning tänu erinevatele asjaoludele ei ole mul mingit hirmu läheneva hiiglase ees.
Vahest ma lihtsalt ei kardagi neid, kes teab. Ütlen vastsaadud sõbrale mõned sõnad ning otsin ta pilgust vestluskaaslast.. Saan vaid eksleva pilguga kuulaja. Koer asetab end minu ette istuma, endal õnnetu pilk aeglaselt üles, alla ja kõrvale kalduv justkui paluks ta andeks, et tal pole tuju või suutmist minu silmi pikemalt silmitseda.

Kahju on temast, kuid loodan, et ta saab hakkama. Vaikselt tema juurest eemale astudes tunnen, kuidas mu süda pitsitab- abivajajaid tuleb aidata! Samas, kuhu ma ta paneksin? Alati leiab lahenduse! Kell on kolm öösel, ma pole kaks nädalat kodus käinud... Sa ei saa teda siia jätta, äkki keegi otsib teda!
Kurb hiiglane asub vaikselt edasi uitama ning mulle jääb selgusetuks, kas ringi luusimine ongi tema eesmärgiks või sai ta aru, et minust pole aitajat. Olen löödud ja endas pettunud, kuid usun ennast siiralt, kui mõtlen, et kõik saab korda ja et pole vaja muretseda.

Järgmisel hommikul väga magamata seisuses hambaarsti juurest naasdes näen bussipeatuse kõrval, paarsada meetrit tollest kortermajast, autot veidra järelkäruga. Kuulen kurba ulgumist. Ei, see ei saa olla. Arvan, et kujutan asju ette, kuigi mulle veel päris täpselt ei meenu, mida ma ette kujutan. Miks on valus säärast ulgu kuulda?
Siis mõistan. Meenub eilne kohtumine sõbraga ning märkan käru kõrval naist veidralt pika kepiga, mille otsas on must ring- täpselt nii suur, et mahuks nondele hiiglastele kaela ümber.
Samas võin olla ka liigdramaatiline ning tegelikkuses kuulus ulg mõnele teisele õnnetule uitajale. Väsimus ning kolm tuimestust põses sunnivad mind oma teed koju jätkama. Ometi jääb mõttesse veider melanhoolia, küsitavus eneses ning peaaegu pettumus, mis kohati on pea meeleheitlik ja teisalt jälle meelest minev.

Ära ütle mulle, et ma poleks saanud midagi teha. Ma ju tean, et oleks. Ometi ütlen ma seda lõpuks endale isegi, et seal polnud midagi teha. Miks teha oma elu raskemaks kui see juba on? Samas ma ei taha, et see minuga juhtuks. Mitte minuga.
Alati saab midagi teha. Armastus peab saama võita, ainult lasta tuleb.
Kas see on võimalik, et kui avada süda õilsusele ja armastusele, et too siis hoopiski mitte ei tule? Miks ma vahel millestki üldse aru ei saa?

Saaks ma vaid keerulise tundmise ja mõtlemise asemel alati hüpata mõne meeldiva meeletuse juurde. Need on niivõrd mõtteid hõlmavad, vähemalt üürikeseks hetkekski, et kõik keerleb, kaob ja sünnib ning ei pea kahtlema. Vähemalt mitte meeletuse hetkedel.

kuhu lähevad kadunud lapsed

mu mõttesoppides leidub mitu sõpra
kes külastavad vahete vahel reaalsust

kes kannavad rubiinpunaseid silmi
saateks mõrkjas naeratus
sammuvad ja tallavad

kuniks maa muutub mullaks
siis mudaks
siis suduks
aga nemad ei vaju
kaon mina

vajun pimedusse
saateks eriskummalised helid
omamoodi muusika

vahva saatana kabjaklõbin
inglite piklikud peened sõrmed
libisemas üle hõbedaste harfikeelte
kõrvulukustavalt kile lõikav naer
saatmas igal sammul

näen valgust, kuid ometi tajun pimedust
kaotan enda hinge suurele täiskuule
ta lõikab end mu küljest lahti
- liig kõlvatu on mu elamisviis

ometi tunnen valgust
omamata hinge ja varju
ometi kuulen inglilaulu
paganatantsu saateks

leidub siis pühakuist paganapoegi
või neile üldse paradiisi

on kohta söestunuile
kuhu lähevad kadunud lapsed?

Lahkühtimine

    Sa oled mägi, mina veerev lumi.
    Sa oled laulev naine, mina vaht.
    Sa oled valvamine, mina uni.
    Ma olen leek ja sina toitev taht.
    
    Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
    Hell luule oled, mina jõhker tuul.
    Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
    neist viljadest, mis küpsenud su puul.
    
    Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
    Sa oled tiib ja mina olen lend.
    sel lakkamatul sööstul läbi taeva
    me sulgi tähtedeks on pudenend.
    
    Kes sind on näinud, see on palju näinud.
    Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
    Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
    kui inimmõte üldse käia võib.
    
    Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
    Sa sigined ürgelamuste soost.
    Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
    pean mina kohe varisema koost.
    
    Sa oled ese, mina sinu vari.
    Ma olen vaev ja sina oled troost.
    Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
    ...kaks sõna hääbumatust muinasloost...

- Artur Alliksaar

see mees, see luule...... see armastus!!

Hallutsinatsioon minu intonatsiooni segamas

Ma olen suhkrusõltlane
lihasööja
igapäevane narkomaan
ilma hukamõistu osaliseks saamata

Põhimõtteline hetero
ilma alalise hirmu
orja tundeta

Ühiskondlikult üsna okei

Peaaegu ideaalne oma normaalsuses



* * *



Öeldakse, et oled
mineviku ori
tuleviku ori
oleviku ori

Isegi, kui ei öelda
siis ütled ise

Ütled ise ja vindud enese öeldus
sest sõnas on jumal
ning sina ei mõtle, mida sa kõneled

Lily

Sometimes I look out of the window and I see all the straights crawling past, giong to work, coming back from work, going to learn how to go to work, whatever. And I want to shout out 'hey! Listen to me! It isn't like that, it really isn't like that..' Onl I never do it. It's useless, They must wheigh about sixty thousand tons. I'm so far away from people like that, they can't even see me.

Do you want to know more? Listen, I'll tell you everything.

You can do anything you want. You don't believe me. You think, she's out of her head. Yeah, I'm out of my head- on being me. What are you on? On being them.

You don't even know. I bet you were never even given a chance, you know.

Remember when you we're little and they used to say 'Naughty girl, naughty boy.' Because you broke something or said the wrong thing? They told you, 'You are a BAD person.

But it wasn't like that,it was just you were doing a bad thing. It wasn't you who was bad. You're beautiful. You're wonderful and everything that you do is wonderful because it's you doing it. You're that strong. You can do it bad and know it bad or you can do it good and know it good but it doesn't Do anything to you. You're still you.

Listen. You can be anything you want to be. Be careful. It's a spell. It's magic. Listen to the words. You can be anything, you can do anything, you can be anything, you can do anything. Listen to the magic.

You Are anything.. everyone, anyone. Whatever you want.

Junk- Melvin Burgess

Tartu rongis ühe akna peal pesitsev luuletus

Kanna oma hinge eest hoolt

Kanna oma hinge eest hoolt.

Sest muidu saab sinust

kinnisvaramaakler -

number väiksema särgikraega,

üle-eelmise hooaja lipsuga,

vanaema-suuruse mobiiltelefoniga.

Muide, ma võin ka karistamatult

kirjutada, et üksildastest öödest

karvaste peopesadega,

sest pole ohtu et ükski maakler

seda teksti siin loeks

ja mulle karistuseks ja needuseks

suure ja igavesti poolelioleva,

igavesti ajuvõsastuva kolmekordse maja

kaela müüks. Seega:

Kanna oma hinge eest hoolt.

Sest muidu saab sinust

reinkarnatsiooni maanteel karistuseks

maksalutikas.

Asko Künnap