olla metsik
oo kuis on küll vahva olla säärase passiooni küüsis
Hetked, mil maailm on kaos ja tervik
Mil järgmine on eneselegi teadmata
Kui ise ei käitu vaid loomus käitub enda eest
Kui käitumine on mõttetu
Ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks
Ja tee kõike, mida tahad endaga tehtavad
Taeva päralt, tehke siis, mina ju tegin!
Kokkuvõtvalt, ole iidol
isegi kui sind nii ei võeta
Arvutiekraanid ei ole üldse romantilised
täpselt sama moodi ei ole romantiline ka kõige vajaliku unustamine
nagu näiteks märkmiku jätmine teadmata ajaks kalamajja(võta see sealt ära)
lemmiktintepliiatsi jätmine raekojaplatsi residentsi
--------------------------------------------------------------------------------------------
Päev ja õhtu on omavahel sassis, kuid nii on see olnud juba mõnda aega. Konstantne kaduviku tunne, ometi tervikluse ihalus. Ons võimalik olla kaht korraga? Omaette kolossaalne on otsida asjadest mõttetust, kui lõpuks on soov, et kõigel oleks mingi mõte. Vaadata inimestele otsa ning minna kaasa mängurliku tundmusega, kuid suruda alla igasugune sügavam kordaminek.
Nii on lihtsam. Tuim on lihtsam. Eufooriline mäng, ent tuim lõppsõna. Samas tärkab üksi jäädes ometi see sisemine hääl. See sisemine emotsioon. Olen ma imelik? Suvaline suhtumine ei sünnita just elu mõtteid, kuid ükskõiksuse olulisus on ometi olemas. Maailmas on nii palju valu, et igasugune kirjalik või sõnaline väljendus ei väljenda seda tunnet või olemust iialgi, samamoodi nagu ka lõputuna näivat ilu ja kaunidust.
Ma võin küll alaliselt ilu otsida, ent ometi juhtun neljapäeva öösi koju kõndides nägema üksi lonkivat suurt koera, kes liig õnnetul ilmel justkui suurema sihita mulle kesklinna kortermajade juures vastu tuleb. Talv pole õnneks veel õieti talvgi, pigem midagi sügisese lähedast enda vihmase olu ja sügismantlit kannatava temperatuuriga. Koera nähes on mul hea meel, et ilm külmem pole ning tänu erinevatele asjaoludele ei ole mul mingit hirmu läheneva hiiglase ees.
Vahest ma lihtsalt ei kardagi neid, kes teab. Ütlen vastsaadud sõbrale mõned sõnad ning otsin ta pilgust vestluskaaslast.. Saan vaid eksleva pilguga kuulaja. Koer asetab end minu ette istuma, endal õnnetu pilk aeglaselt üles, alla ja kõrvale kalduv justkui paluks ta andeks, et tal pole tuju või suutmist minu silmi pikemalt silmitseda.
Kahju on temast, kuid loodan, et ta saab hakkama. Vaikselt tema juurest eemale astudes tunnen, kuidas mu süda pitsitab- abivajajaid tuleb aidata! Samas, kuhu ma ta paneksin? Alati leiab lahenduse! Kell on kolm öösel, ma pole kaks nädalat kodus käinud... Sa ei saa teda siia jätta, äkki keegi otsib teda!
Kurb hiiglane asub vaikselt edasi uitama ning mulle jääb selgusetuks, kas ringi luusimine ongi tema eesmärgiks või sai ta aru, et minust pole aitajat. Olen löödud ja endas pettunud, kuid usun ennast siiralt, kui mõtlen, et kõik saab korda ja et pole vaja muretseda.
Järgmisel hommikul väga magamata seisuses hambaarsti juurest naasdes näen bussipeatuse kõrval, paarsada meetrit tollest kortermajast, autot veidra järelkäruga. Kuulen kurba ulgumist. Ei, see ei saa olla. Arvan, et kujutan asju ette, kuigi mulle veel päris täpselt ei meenu, mida ma ette kujutan. Miks on valus säärast ulgu kuulda?
Siis mõistan. Meenub eilne kohtumine sõbraga ning märkan käru kõrval naist veidralt pika kepiga, mille otsas on must ring- täpselt nii suur, et mahuks nondele hiiglastele kaela ümber.
Samas võin olla ka liigdramaatiline ning tegelikkuses kuulus ulg mõnele teisele õnnetule uitajale. Väsimus ning kolm tuimestust põses sunnivad mind oma teed koju jätkama. Ometi jääb mõttesse veider melanhoolia, küsitavus eneses ning peaaegu pettumus, mis kohati on pea meeleheitlik ja teisalt jälle meelest minev.
Ära ütle mulle, et ma poleks saanud midagi teha. Ma ju tean, et oleks. Ometi ütlen ma seda lõpuks endale isegi, et seal polnud midagi teha. Miks teha oma elu raskemaks kui see juba on? Samas ma ei taha, et see minuga juhtuks. Mitte minuga.
Alati saab midagi teha. Armastus peab saama võita, ainult lasta tuleb.
Kas see on võimalik, et kui avada süda õilsusele ja armastusele, et too siis hoopiski mitte ei tule? Miks ma vahel millestki üldse aru ei saa?
Saaks ma vaid keerulise tundmise ja mõtlemise asemel alati hüpata mõne meeldiva meeletuse juurde. Need on niivõrd mõtteid hõlmavad, vähemalt üürikeseks hetkekski, et kõik keerleb, kaob ja sünnib ning ei pea kahtlema. Vähemalt mitte meeletuse hetkedel.
