Ja siis vaikus tõstab mu imeõrnalt oma pikkade sõrmedega graatsiliselt üles ning vaikselt kaisutab mind muutes enda peopesad õrnalt kiigeks.
Asetan end neile mugavalt istuma ning kiigun lootuses ja lootusetuses ühekorraga, hingates sisse teadmatuse õndust.
Olen ma siis õnnelik või õnnetu- sel pole tähtsust, sest oluline on vaid armastus, mida ammutan mitte inimestelt endilt, vaid üksinduselt.
Suur üksindus suudab pakkuda endale enese poolt tröösti ning sääraselt ei ta ole sugugi üksildane.
Tahaksin korraga olla kaks inimest, kes saadaksid luua teineteisega igavese liidu... Ma olengi korraga kaks inimest, pean olema: lõpuks seisavad vastamisi Mina ja Maailm.
Läbin elu nii nagu sünnin ja suren ning pisteliselt loon kauneid afääre, mis on justkui tõeliselt ilusad või ilusalt tõesed kaunid pettekujutelmad. Loodan, et sääraseid tuleb rohkesti, sest ainult siis suudan tunda õnne, kuid paratamatult leian iseend vahel mõtlemast nii unes kui ilmsi- kas see õnn on absoluutne?
Ma ei suuda leida midagi absoluutset, siis kui seda oleks tarvis! Ometi käib ruuduliste lehtede pealt läbi niivõrd palju absoluutväärtusi, et silme eest läheb kirjuks.
Otsin absoluutset kadu või täielikku kohalolekut.
Täielikku armastust või täielikku tühjust.
Vaid täielikkuses suudan leida tõde. Seda ilusat kaunist tõde.
Seda, millega luua afäär.
Midagi tõelisemat, mis eemaldaks vajaduse eraldada iseend kaheks pooluseks.
Midagi, mis oleks täielik olemata täiuslik.
Midagi, mis oleks selles individualismi ülistavas maailmas ühekorraga nii subjektiivne kui objektiivne.
Miski, mis lihtsalt oleks, ka siis kui midagi muud poleks enam alles. Jah, ka siis kui poleks isegi eneseväärikust.
Säilitada lootust, või siis mitte.
Säilitada ikka, sest armastus päästab maailma. Ausalt ka.