seistes kesk sõnnikut
on keeruline säilitada puhas kest
kui sõnnikut ei hajuta
pigem isegi saan sitaseks

tahaksin alati teistele

natuke saladuseks jätta

ometi salaja endale

valetan

päriselt valetan ka

tahaksin alati teistele

olla päris

ometi alati natuke rohkem

olen kõike

liiga palju

She was walking and blue water was below her, sending her to peace and eternity.
No harm could be done to a someone so silent and one with nature.

kaugele kajav
udusse hajuv
unustus

ära unusta mitte kunagi enne
lase mina unustan kõigepealt
siis võid sina ka

võtan endalt ennem ise,
kui lasen teistel võtta

üksainus rada, tuhat tilka hingesula
polüfooniline mitut moodi tee
sopane ja higine, ent aus ja olemas
igatsus iialgi kaduda ei täi

eilne oli, homset kunagi ei tule
igal pool vaid täna terendab
üks tänu, mitte meeleheide
olemise suunas naeratan

olemata olla ometi ei suuda
olemine olemiseks oluline on
olemine ometigi olemist ei muuda
rakseks kanda, ainult mõte võib

ja hetk mil vaikib mitmikkõla
meele valdab vaikus

igitunded sulavad ühte
olla on olematagi kerge

ma võiksin olla klaasist
ja minna kergelt katki
ja vahel sõrmejälgi enesel kanda
ja musisuude värvilisi jäänukeid
ja peale pesu poleerimist vajada
ja siis jälle ilusti särada
ja kanda endas veini
ja mõnikord mahla
ja mõnel karmimal korral Danielsit
ja mõnel hommikul veidi piima
ja regulaarsemalt vett
ja mõnikord õlu
ja üldiselt tuua õnne kui lähen katki
ja üldiselt sattuda siis kuskile kasti
ja vahel kedagi enne sinna jõudmist ära lõhkuda
ja olla läbi paistev, ent mitte nähtamatu
ja vahel olla värviline
ja vahel olla külm
ja vahel soe
ja põhimõtteliselt selline, et ei ole sooja ega külma, mis mu sees on
ja olla asendatav, mitte parandatav
ja olla kingitus ja vahel õnnetus
ja enamasti lihtsalt olla, rahulikult
nähtaval ja ometi nähtamatuna
õrn ja teatud vormis ohtlik
ja kuuluda alati kellelegi
ja jääda lõpuks üksi
ma võiksin olla klaasist
samas võiksid teised ka
ja vahest kõik ongi natuke klaasist
ja natuke puust ka, aga puust ei ole mõtet enam rääkida

mäletad kui pikk oli hommik
kus päike võõpas taeva valgeks

kui tulevikumuusika ei mänginud
ja vasturääkivuste kiuste oli hingel hää