kannaksime teineteise tehtud maasikaid justkui kuldseid
teemantkaelakeesid või
rubiinprosse.
toituksime üksteise silmavaatest.
kannataksime üksteise ninasid kõrvuti,
sest need ei võtaks teineteise õhku,
vaid täiendaks seda.
kui sa teeksid mulle haiget,
siis pisarad põskedel oleksid põlevad söed.
juhtuks, et mina seda sulle teen,
siis kõnniksin hoopiski sütel,
või põlvitaksin hernestel(öeldakse, et see pidi valus olema)
praegu aga tunnen end tühjana.
sind ei ole.
sinu mitte olemine ei pruugi olla põhjuseks minu tühjusele
ent tühi on ometi.
või vahest mitte sedagi olen läbi imbunud mõttetust
mõttetust mõtteta reoveest,
millest olen kohe-kohe lahti saamas
hingan sügavalt sisse, siis välja
nii vahest ehk nüüd ongi kõik olen tühi.
sinu kord sisse astuda.
tere tulemast.