mu mõttesoppides leidub mitu sõpra
kes külastavad vahete vahel reaalsust
kes kannavad rubiinpunaseid silmi
saateks mõrkjas naeratus
sammuvad ja tallavad
kuniks maa muutub mullaks
siis mudaks
siis suduks
aga nemad ei vaju
kaon mina
vajun pimedusse
saateks eriskummalised helid
omamoodi muusika
vahva saatana kabjaklõbin
inglite piklikud peened sõrmed
libisemas üle hõbedaste harfikeelte
kõrvulukustavalt kile lõikav naer
saatmas igal sammul
näen valgust, kuid ometi tajun pimedust
kaotan enda hinge suurele täiskuule
ta lõikab end mu küljest lahti
- liig kõlvatu on mu elamisviis
ometi tunnen valgust
omamata hinge ja varju
ometi kuulen inglilaulu
paganatantsu saateks
leidub siis pühakuist paganapoegi
või neile üldse paradiisi
on kohta söestunuile
kuhu lähevad kadunud lapsed?
No comments:
Post a Comment