Härra ja Proua Ometi elasid üllas õndsuses-täielikus teadmatuses, vahest isegi rumaluses. Kahel olendil oli looduse poolt antud anne olla rumal ning otseloomulikult kasutasid nad säärast talenti segamatu õnne säilitamiseks. Iga päev ärkasid nad suurima heameelega ning magma minnes saatis nende õndsat ilmet vaid suur naeratus. Nende jaoks polnud olemas ei minevikku ega tulevikku ning ka lähiminevik ei omanud suurt tähtsust.
Paralleeluniversumis elasid Proua ja Härra Viimaks, kes olid vaevatud suure teadmistekoorma all, kuna nende ühiskond koosnes vaid kõiketeadjatest. Rumalatele ruumi polnud nagu ka õnnelikumale seltskonnale. Ruumi oli vaid tõsiseilmelistele intellektuaalidele, kes veetsid oma päevi arutledes teemadel: ,,Mis on valesti'', ,,Mis on näiliselt õigesti, kuid tegelikkuses valesti'', ,,Millised on probleemid, mida hetkel ei ole, kuid võivad tulevikus tulla'' ja ,,Minevik, olevik ja tulevik- probleemsed vormid?''.
Aeg istus lõputuse serval, kõigutas oma pikki kõveraid jalgu ning popsutas tõepiipu. Tohutut naudingut sai ta vaadates igavest võitlust ühe ja teise idee vahel ning suurim nali oli tema jaoks tõe otsimine. Juhtub juba kord nii olema, et kui midagi on ühe käes, ei saa seda teisel ometi olla.
Nii ta seal siis istus ja kõlgutas jalgu omaette muheledes. ,,Rumalad.''ütles ta piipu viivuks suult tõstes.
,,Kuid nii huvitavad.''
No comments:
Post a Comment