vanahärra Võrratu tuleb ikka sama mannetult

Oleks minu võimuses, siis võtaksin ära su valu ja mure. Selle igavikuhõngulise koorma eilse pärast, mis kaigub sinu pearuumis tänase valguses ja homse suhtes. Saaksin, siis süstiksin sulle veeni küsimuse, et milleks. Mille pärast? Ei ole tarvis! Asjad eksisteerivad ilma muretagi. Eksisteerin minagi ja mitte selle tõttu, et sina muretsed. Milleks vaevata hinge?

Ma tahaksin panna su hinge laulma ja südame tantsima. Tegelikult sooviksin, et sa ise seda iseendale teeksid.

teised võimalused

veidi kauem täna igal nurgal viivitan
veidi hiljem täna jõuan pärale
jõuan taevariiki

veidi kauem täna ootan selleks, et su
näeksin enne ära
kui jõuan pärale
jõuan taevariiki

olen röövliplika
aega varastan

sa ei pruugi näha mind homme
ja ka mitte täna
vahest siiski märkad, kuidas tõusen
pilvepiirini ja veidi kauem viivitan
lehvitan siis õrnalt, sulle armsalt naeratan
viimaks pööran ära
jõuan taevariiki

Kahesuse paik

Seal ma siis seisan kesk päise päeva lõõskavat valgust ning ei suuda kohe kuidagi mõista, miks tunnen end pimeduses eksleva.
Ei pruugi mõista täna, ei pruugi hommegi mitte. Vahest ka ülehomme mitte. Võib minna mõnda aega enne, kui lõpuks tuleb meelde.
Tuleb meelde, mida kõike tegelikult ei olnud ning mille ise olin välja mõelnud.
Sääraseid asju on koletu keeruline meelde tuletada. Selliseid, mis on justkui kogu aeg seal olnud, kuskil alateadvuses, aga ometi mitte päriselt. Seesuguseid, mis on ise justkui kogemata välja mõeldud ning oleviku minevikku istutatud.

Parktilise uurimistöö raames valminud tekst ja lavastus ,,Unesoolo''

                      

,,Kõik see, mida Sa enda ümber näed, 

on vaid unenägu. Kuid mitte tingimata 

Sinu oma. Unenägusid on lõpmatult ja 

nad on äärmiselt muutlikud. Vaata ette, 

et sa kellegi fantaasiasse ära ei eksi, sest 

tagasiteed ei ole. Carpe diem!’’ 

-Marko Kivimäe ,,Unenägu?’’

,,Üks vene kirjanik ütles kord, et „harilikule“ inimesele 
pole miski kergem kui pidada end ebaharilikuks ja omapäraseks inimeseks ning tunda 
ennast selles rollis hästi. Vahest see harilik inimene tunneb end küll 
ebaharilikuna, kuid antud rollis pole temal mugav olla vaid ikka ja alati vaevavad seda 
inimest kõhklused. Võib ka juhtuda, et see inimene on mitteharilik.. ehk on ta geenius või 
vastu pidi alaväärsem selle ühiskondliku ,,normaalsuse'' mõõdupuu järgi mõõtes, aga 
ta tunneb end ikkagi hästi.. 

Usun, et olen see harilik inimene, kes peab end ebaharilikuks, kuid 

ma ei tunne end niimoodi hästi. Teinekord mõtlen, et olen ebanormaalne, kes peab 
ennast normaalseks ja ma tunnen end nii hästi ja siis teine kord jälle kohutavalt 
halvasti. Kolmandal juhul mõtlen ma, et ma olen ebanormaalne, kes saab aru, et ta selline on ja siis ma ei teagi kuidas ma ennast tunnen. Mis asi ma siis ikkagi olen ja mida ma siin teen? 
See sama mees ütles ka, et täiuslikkuseni jõuda, tuleb enne kaua-kaua mitte 
mõista. Sest kui me liiga ruttu mõistma hakkame, siis me ehk hästi ei mõistagi. ''

Soov olla kogu protsessile veelgi lähedamal õhutas mind proovima, mis tunne on olla 

enamat kui juhendaja nägemuse väljendaja. Minust sai ise kontseptsiooni looja.

Elus küll aega tagasi kerida ei saa, ent kui mulle antaks võimalus lavastuse 

juures midagi muuta või kogu protsessi teist moodi teha, siis 

tahaksingi väga seda vastu võtta ja paljud asjad ümber korraldada. Teisalt kaotaks ,,Unesoolo'' 

enda senise armsaks saanud olemuse ära. Seega lükkaksin 

pseudovõimaluse tagasi ning jätaksin kogu asja selliseks nagu ta on- esimeseks 

suurimaks õpetajaks antud valdkonnas. 

''

Need aknad ei kõnele luulekeeles,
aga ometi peitub neis poeesia
ei tea vast ammu enam, mis on selle
paralleelreaalsuse olemus
või olemise olulisus
alternatiive,
lõputult, peaasjalikult, pidevalt
aina alternatiive nõuab kustumatu janu
õhtuti korduv kordumatus
alaline tarvidus uudse järele
suutmatus saatust iseendale allutada
igavuslik konstantne käimine
põhimõtteline oleksin vist