Lily

Sometimes I look out of the window and I see all the straights crawling past, giong to work, coming back from work, going to learn how to go to work, whatever. And I want to shout out 'hey! Listen to me! It isn't like that, it really isn't like that..' Onl I never do it. It's useless, They must wheigh about sixty thousand tons. I'm so far away from people like that, they can't even see me.

Do you want to know more? Listen, I'll tell you everything.

You can do anything you want. You don't believe me. You think, she's out of her head. Yeah, I'm out of my head- on being me. What are you on? On being them.

You don't even know. I bet you were never even given a chance, you know.

Remember when you we're little and they used to say 'Naughty girl, naughty boy.' Because you broke something or said the wrong thing? They told you, 'You are a BAD person.

But it wasn't like that,it was just you were doing a bad thing. It wasn't you who was bad. You're beautiful. You're wonderful and everything that you do is wonderful because it's you doing it. You're that strong. You can do it bad and know it bad or you can do it good and know it good but it doesn't Do anything to you. You're still you.

Listen. You can be anything you want to be. Be careful. It's a spell. It's magic. Listen to the words. You can be anything, you can do anything, you can be anything, you can do anything. Listen to the magic.

You Are anything.. everyone, anyone. Whatever you want.

Junk- Melvin Burgess

Tartu rongis ühe akna peal pesitsev luuletus

Kanna oma hinge eest hoolt

Kanna oma hinge eest hoolt.

Sest muidu saab sinust

kinnisvaramaakler -

number väiksema särgikraega,

üle-eelmise hooaja lipsuga,

vanaema-suuruse mobiiltelefoniga.

Muide, ma võin ka karistamatult

kirjutada, et üksildastest öödest

karvaste peopesadega,

sest pole ohtu et ükski maakler

seda teksti siin loeks

ja mulle karistuseks ja needuseks

suure ja igavesti poolelioleva,

igavesti ajuvõsastuva kolmekordse maja

kaela müüks. Seega:

Kanna oma hinge eest hoolt.

Sest muidu saab sinust

reinkarnatsiooni maanteel karistuseks

maksalutikas.

Asko Künnap

* * *

Palun jää seisma,

Ära vaiki, räägi.

Vaata mind silmad kinni.

Mõtle mitte midagi.

Teisipäev

Härra ja Proua Ometi elasid üllas õndsuses-täielikus teadmatuses, vahest isegi rumaluses. Kahel olendil oli looduse poolt antud anne olla rumal ning otseloomulikult kasutasid nad säärast talenti segamatu õnne säilitamiseks. Iga päev ärkasid nad suurima heameelega ning magma minnes saatis nende õndsat ilmet vaid suur naeratus. Nende jaoks polnud olemas ei minevikku ega tulevikku ning ka lähiminevik ei omanud suurt tähtsust.

Paralleeluniversumis elasid Proua ja Härra Viimaks, kes olid vaevatud suure teadmistekoorma all, kuna nende ühiskond koosnes vaid kõiketeadjatest. Rumalatele ruumi polnud nagu ka õnnelikumale seltskonnale. Ruumi oli vaid tõsiseilmelistele intellektuaalidele, kes veetsid oma päevi arutledes teemadel: ,,Mis on valesti'', ,,Mis on näiliselt õigesti, kuid tegelikkuses valesti'', ,,Millised on probleemid, mida hetkel ei ole, kuid võivad tulevikus tulla'' ja ,,Minevik, olevik ja tulevik- probleemsed vormid?''.

Aeg istus lõputuse serval, kõigutas oma pikki kõveraid jalgu ning popsutas tõepiipu. Tohutut naudingut sai ta vaadates igavest võitlust ühe ja teise idee vahel ning suurim nali oli tema jaoks tõe otsimine. Juhtub juba kord nii olema, et kui midagi on ühe käes, ei saa seda teisel ometi olla.
Nii ta seal siis istus ja kõlgutas jalgu omaette muheledes. ,,Rumalad.''ütles ta piipu viivuks suult tõstes.
,,Kuid nii huvitavad.''

Kasvatamatus sigitab vaid kasvatamatust

Ja siis vaikus tõstab mu imeõrnalt oma pikkade sõrmedega graatsiliselt üles ning vaikselt kaisutab mind muutes enda peopesad õrnalt kiigeks. 

Asetan end neile mugavalt istuma ning kiigun lootuses ja lootusetuses ühekorraga, hingates sisse teadmatuse õndust. 

Olen ma siis õnnelik või õnnetu- sel pole tähtsust, sest oluline on vaid armastus, mida ammutan mitte inimestelt endilt, vaid üksinduselt. 

Suur üksindus suudab pakkuda endale enese poolt tröösti ning sääraselt ei ta ole sugugi üksildane. 

Tahaksin korraga olla kaks inimest, kes saadaksid luua teineteisega igavese liidu... Ma olengi korraga kaks inimest, pean olema: lõpuks seisavad vastamisi Mina ja Maailm.

Läbin elu nii nagu sünnin ja suren ning pisteliselt loon kauneid afääre, mis on justkui tõeliselt ilusad või ilusalt tõesed kaunid pettekujutelmad. Loodan, et sääraseid tuleb rohkesti, sest ainult siis suudan tunda õnne, kuid paratamatult leian iseend vahel mõtlemast nii unes kui ilmsi- kas see õnn on absoluutne?

Ma ei suuda leida midagi absoluutset, siis kui seda oleks tarvis! Ometi käib ruuduliste lehtede pealt läbi niivõrd palju absoluutväärtusi, et silme eest läheb kirjuks. 

Otsin absoluutset kadu või täielikku kohalolekut. 

Täielikku armastust või täielikku tühjust.

Vaid täielikkuses suudan leida tõde. Seda ilusat kaunist tõde.
Seda, millega luua afäär.

Midagi tõelisemat, mis eemaldaks vajaduse eraldada iseend kaheks pooluseks.

Midagi, mis oleks täielik olemata täiuslik.

Midagi, mis oleks selles individualismi ülistavas maailmas ühekorraga nii subjektiivne kui objektiivne.

Miski, mis lihtsalt oleks, ka siis kui midagi muud poleks enam alles. Jah, ka siis kui poleks isegi eneseväärikust. 

Säilitada lootust, või siis mitte.

Säilitada ikka, sest armastus päästab maailma. Ausalt ka.

*

On õhtu jaanuar kõik teed on umbes
on külm on võõraid toone sinu jumes
paks mets ja meie lähme umbes
kuid siis näe sääl üks televiisor lumes
ekraan on hele mererand ja palmid
paar suvilat ja mõned limusiinid
siis vahetuvad pildid nende all ka salmid
ja mul ükskõik njuujorgid varnad viinid

Sa kangestud ja vaatad üksisilmi
ma kisun kätest sind ja rebin jalust
sa seisad keset lund ja vaatad filmi
ei hooli käed ei jalad külmavalust
sa jääd kesk lund ja mina põgenen
ma põgenen ja sina jääd kesk lund
tuisk katab sind ja virvendavat pilti
te näete kevadeni ühte und

Jüri Üdi

Kui Sügis

Blogi tundus tore mõte, kuigi hetkel pole mul aimugi, mida ma siia täpselt kirja panna ihkan. Kas siis arvamuslugusid, päevakavasid, igapäevast nördimust ilmaliku elu vastu või kokanduslikke saavutusi(mida kahjuks või õnneks eriti palju peale võileibade, pudru tegemise ja jogurtipaki avamise eriti ei eksisteeri).
Jäägu see siis veel lahtiseks täpselt nagu blogi suunitluski.. Kuigi üks on kindel- meelepärast luulet ma lisan siia ometi, sest seda ei saa kunagi liiga palju olla.

ja need tartlaste kunstihõngulised aknaavad

               * * * 

    Kui sügis on surmani läbi

    elatud, siis tuleb kevad,
    ma usun.
    
    Puud, mis valvavad praegu
    me kurbust, avanevad veel korra
    valguse imele.
    
               * * *

Doris Kareva