Veidrusi täis tuba
pinevust täis õhk
tühjad... nii tühjad
on mõtted

Kõik on lõhestunud

Isiksused
ma mõtlen

*
Oleks võinud olla
minu prantsuse film

vahest ehk oligi

vahest ehk ongi

mulle meeldiks kui kõik mulle meeldiks
siis meeldiksin endalegi rohkem
maailm oleks ilusam paik

aga kõik ei meeldi ometi
sest mõned on lollid
ja rumalad

mõned on ebameeldivad
koledad
nõmedad
kaabakad
igavad

ometi ei taha nii mõelda
mõtlen pigem:
kõik inimesed on ilusad
ja head
kõik inimesed on ilusad
ja head
ilusad ja head

kõik on võrdsed ja omamoodi
sallivus on hinnas minugi meelest

ometi
ometi näen, et on lollakad

olen mõne jaoks isegi rumal
vahest olen minagi see mõni

2014

Kadunud kaunisti
asjatult teisestki
Pillavad neiud ei oskagi teisiti
meelel jõhker sõnamäng

hing on suurem
kui
olukord

* * *

Sest ta kõneleb vaikuse keeles
Ning iialgi ei anna märku
Kuis ja kas, ta on vast ingel

Me ei kõnele samu keeli

Raafael, oh, Raafael

miks just nüüd oled valinud
mängida mu südamekeeltel

Ons see sinu jaoks naljand

Need silmad, meie omad
selle armetu ajahetke vangis

Tühjust ei kõnele
tänu taevale
lähemalt, vähemalt
selle sa andestad

Lase palun mindki
inglite lõunalauda


* * *

Lähemalt lähebki
Tähendab mängibki
Rammestust armetult
Keelitab asjatult

Mina enam ei mängi
TSURR!!!

2212

Eufooriline tunne, kui ka teine metsistub
olla metsik
oo kuis on küll vahva olla säärase passiooni küüsis

Hetked, mil maailm on kaos ja tervik
Mil järgmine on eneselegi teadmata
Kui ise ei käitu vaid loomus käitub enda eest
Kui käitumine on mõttetu
Ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks
Ja tee kõike, mida tahad endaga tehtavad
Taeva päralt, tehke siis, mina ju tegin!
Kokkuvõtvalt, ole iidol
isegi kui sind nii ei võeta

Arvutiekraanid ei ole üldse romantilised
täpselt sama moodi ei ole romantiline ka kõige vajaliku unustamine
nagu näiteks märkmiku jätmine teadmata ajaks kalamajja(võta see sealt ära)
lemmiktintepliiatsi jätmine raekojaplatsi residentsi

--------------------------------------------------------------------------------------------

Päev ja õhtu on omavahel sassis, kuid nii on see olnud juba mõnda aega. Konstantne kaduviku tunne, ometi tervikluse ihalus. Ons võimalik olla kaht korraga? Omaette kolossaalne on otsida asjadest mõttetust, kui lõpuks on soov, et kõigel oleks mingi mõte. Vaadata inimestele otsa ning minna kaasa mängurliku tundmusega, kuid suruda alla igasugune sügavam kordaminek.
Nii on lihtsam. Tuim on lihtsam. Eufooriline mäng, ent tuim lõppsõna. Samas tärkab üksi jäädes ometi see sisemine hääl. See sisemine emotsioon. Olen ma imelik? Suvaline suhtumine ei sünnita just elu mõtteid, kuid ükskõiksuse olulisus on ometi olemas. Maailmas on nii palju valu, et igasugune kirjalik või sõnaline väljendus ei väljenda seda tunnet või olemust iialgi, samamoodi nagu ka lõputuna näivat ilu ja kaunidust.

Ma võin küll alaliselt ilu otsida, ent ometi juhtun neljapäeva öösi koju kõndides nägema üksi lonkivat suurt koera, kes liig õnnetul ilmel justkui suurema sihita mulle kesklinna kortermajade juures vastu tuleb. Talv pole õnneks veel õieti talvgi, pigem midagi sügisese lähedast enda vihmase olu ja sügismantlit kannatava temperatuuriga. Koera nähes on mul hea meel, et ilm külmem pole ning tänu erinevatele asjaoludele ei ole mul mingit hirmu läheneva hiiglase ees.
Vahest ma lihtsalt ei kardagi neid, kes teab. Ütlen vastsaadud sõbrale mõned sõnad ning otsin ta pilgust vestluskaaslast.. Saan vaid eksleva pilguga kuulaja. Koer asetab end minu ette istuma, endal õnnetu pilk aeglaselt üles, alla ja kõrvale kalduv justkui paluks ta andeks, et tal pole tuju või suutmist minu silmi pikemalt silmitseda.

Kahju on temast, kuid loodan, et ta saab hakkama. Vaikselt tema juurest eemale astudes tunnen, kuidas mu süda pitsitab- abivajajaid tuleb aidata! Samas, kuhu ma ta paneksin? Alati leiab lahenduse! Kell on kolm öösel, ma pole kaks nädalat kodus käinud... Sa ei saa teda siia jätta, äkki keegi otsib teda!
Kurb hiiglane asub vaikselt edasi uitama ning mulle jääb selgusetuks, kas ringi luusimine ongi tema eesmärgiks või sai ta aru, et minust pole aitajat. Olen löödud ja endas pettunud, kuid usun ennast siiralt, kui mõtlen, et kõik saab korda ja et pole vaja muretseda.

Järgmisel hommikul väga magamata seisuses hambaarsti juurest naasdes näen bussipeatuse kõrval, paarsada meetrit tollest kortermajast, autot veidra järelkäruga. Kuulen kurba ulgumist. Ei, see ei saa olla. Arvan, et kujutan asju ette, kuigi mulle veel päris täpselt ei meenu, mida ma ette kujutan. Miks on valus säärast ulgu kuulda?
Siis mõistan. Meenub eilne kohtumine sõbraga ning märkan käru kõrval naist veidralt pika kepiga, mille otsas on must ring- täpselt nii suur, et mahuks nondele hiiglastele kaela ümber.
Samas võin olla ka liigdramaatiline ning tegelikkuses kuulus ulg mõnele teisele õnnetule uitajale. Väsimus ning kolm tuimestust põses sunnivad mind oma teed koju jätkama. Ometi jääb mõttesse veider melanhoolia, küsitavus eneses ning peaaegu pettumus, mis kohati on pea meeleheitlik ja teisalt jälle meelest minev.

Ära ütle mulle, et ma poleks saanud midagi teha. Ma ju tean, et oleks. Ometi ütlen ma seda lõpuks endale isegi, et seal polnud midagi teha. Miks teha oma elu raskemaks kui see juba on? Samas ma ei taha, et see minuga juhtuks. Mitte minuga.
Alati saab midagi teha. Armastus peab saama võita, ainult lasta tuleb.
Kas see on võimalik, et kui avada süda õilsusele ja armastusele, et too siis hoopiski mitte ei tule? Miks ma vahel millestki üldse aru ei saa?

Saaks ma vaid keerulise tundmise ja mõtlemise asemel alati hüpata mõne meeldiva meeletuse juurde. Need on niivõrd mõtteid hõlmavad, vähemalt üürikeseks hetkekski, et kõik keerleb, kaob ja sünnib ning ei pea kahtlema. Vähemalt mitte meeletuse hetkedel.

kuhu lähevad kadunud lapsed

mu mõttesoppides leidub mitu sõpra
kes külastavad vahete vahel reaalsust

kes kannavad rubiinpunaseid silmi
saateks mõrkjas naeratus
sammuvad ja tallavad

kuniks maa muutub mullaks
siis mudaks
siis suduks
aga nemad ei vaju
kaon mina

vajun pimedusse
saateks eriskummalised helid
omamoodi muusika

vahva saatana kabjaklõbin
inglite piklikud peened sõrmed
libisemas üle hõbedaste harfikeelte
kõrvulukustavalt kile lõikav naer
saatmas igal sammul

näen valgust, kuid ometi tajun pimedust
kaotan enda hinge suurele täiskuule
ta lõikab end mu küljest lahti
- liig kõlvatu on mu elamisviis

ometi tunnen valgust
omamata hinge ja varju
ometi kuulen inglilaulu
paganatantsu saateks

leidub siis pühakuist paganapoegi
või neile üldse paradiisi

on kohta söestunuile
kuhu lähevad kadunud lapsed?

Lahkühtimine

    Sa oled mägi, mina veerev lumi.
    Sa oled laulev naine, mina vaht.
    Sa oled valvamine, mina uni.
    Ma olen leek ja sina toitev taht.
    
    Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
    Hell luule oled, mina jõhker tuul.
    Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
    neist viljadest, mis küpsenud su puul.
    
    Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
    Sa oled tiib ja mina olen lend.
    sel lakkamatul sööstul läbi taeva
    me sulgi tähtedeks on pudenend.
    
    Kes sind on näinud, see on palju näinud.
    Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
    Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
    kui inimmõte üldse käia võib.
    
    Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
    Sa sigined ürgelamuste soost.
    Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
    pean mina kohe varisema koost.
    
    Sa oled ese, mina sinu vari.
    Ma olen vaev ja sina oled troost.
    Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
    ...kaks sõna hääbumatust muinasloost...

- Artur Alliksaar

see mees, see luule...... see armastus!!

Hallutsinatsioon minu intonatsiooni segamas

Ma olen suhkrusõltlane
lihasööja
igapäevane narkomaan
ilma hukamõistu osaliseks saamata

Põhimõtteline hetero
ilma alalise hirmu
orja tundeta

Ühiskondlikult üsna okei

Peaaegu ideaalne oma normaalsuses



* * *



Öeldakse, et oled
mineviku ori
tuleviku ori
oleviku ori

Isegi, kui ei öelda
siis ütled ise

Ütled ise ja vindud enese öeldus
sest sõnas on jumal
ning sina ei mõtle, mida sa kõneled