seistes kesk sõnnikut
on keeruline säilitada puhas kest
kui sõnnikut ei hajuta
pigem isegi saan sitaseks

tahaksin alati teistele

natuke saladuseks jätta

ometi salaja endale

valetan

päriselt valetan ka

tahaksin alati teistele

olla päris

ometi alati natuke rohkem

olen kõike

liiga palju

She was walking and blue water was below her, sending her to peace and eternity.
No harm could be done to a someone so silent and one with nature.

kaugele kajav
udusse hajuv
unustus

ära unusta mitte kunagi enne
lase mina unustan kõigepealt
siis võid sina ka

võtan endalt ennem ise,
kui lasen teistel võtta

üksainus rada, tuhat tilka hingesula
polüfooniline mitut moodi tee
sopane ja higine, ent aus ja olemas
igatsus iialgi kaduda ei täi

eilne oli, homset kunagi ei tule
igal pool vaid täna terendab
üks tänu, mitte meeleheide
olemise suunas naeratan

olemata olla ometi ei suuda
olemine olemiseks oluline on
olemine ometigi olemist ei muuda
rakseks kanda, ainult mõte võib

ja hetk mil vaikib mitmikkõla
meele valdab vaikus

igitunded sulavad ühte
olla on olematagi kerge

ma võiksin olla klaasist
ja minna kergelt katki
ja vahel sõrmejälgi enesel kanda
ja musisuude värvilisi jäänukeid
ja peale pesu poleerimist vajada
ja siis jälle ilusti särada
ja kanda endas veini
ja mõnikord mahla
ja mõnel karmimal korral Danielsit
ja mõnel hommikul veidi piima
ja regulaarsemalt vett
ja mõnikord õlu
ja üldiselt tuua õnne kui lähen katki
ja üldiselt sattuda siis kuskile kasti
ja vahel kedagi enne sinna jõudmist ära lõhkuda
ja olla läbi paistev, ent mitte nähtamatu
ja vahel olla värviline
ja vahel olla külm
ja vahel soe
ja põhimõtteliselt selline, et ei ole sooja ega külma, mis mu sees on
ja olla asendatav, mitte parandatav
ja olla kingitus ja vahel õnnetus
ja enamasti lihtsalt olla, rahulikult
nähtaval ja ometi nähtamatuna
õrn ja teatud vormis ohtlik
ja kuuluda alati kellelegi
ja jääda lõpuks üksi
ma võiksin olla klaasist
samas võiksid teised ka
ja vahest kõik ongi natuke klaasist
ja natuke puust ka, aga puust ei ole mõtet enam rääkida

mäletad kui pikk oli hommik
kus päike võõpas taeva valgeks

kui tulevikumuusika ei mänginud
ja vasturääkivuste kiuste oli hingel hää

vanahärra Võrratu tuleb ikka sama mannetult

Oleks minu võimuses, siis võtaksin ära su valu ja mure. Selle igavikuhõngulise koorma eilse pärast, mis kaigub sinu pearuumis tänase valguses ja homse suhtes. Saaksin, siis süstiksin sulle veeni küsimuse, et milleks. Mille pärast? Ei ole tarvis! Asjad eksisteerivad ilma muretagi. Eksisteerin minagi ja mitte selle tõttu, et sina muretsed. Milleks vaevata hinge?

Ma tahaksin panna su hinge laulma ja südame tantsima. Tegelikult sooviksin, et sa ise seda iseendale teeksid.

teised võimalused

veidi kauem täna igal nurgal viivitan
veidi hiljem täna jõuan pärale
jõuan taevariiki

veidi kauem täna ootan selleks, et su
näeksin enne ära
kui jõuan pärale
jõuan taevariiki

olen röövliplika
aega varastan

sa ei pruugi näha mind homme
ja ka mitte täna
vahest siiski märkad, kuidas tõusen
pilvepiirini ja veidi kauem viivitan
lehvitan siis õrnalt, sulle armsalt naeratan
viimaks pööran ära
jõuan taevariiki

Kahesuse paik

Seal ma siis seisan kesk päise päeva lõõskavat valgust ning ei suuda kohe kuidagi mõista, miks tunnen end pimeduses eksleva.
Ei pruugi mõista täna, ei pruugi hommegi mitte. Vahest ka ülehomme mitte. Võib minna mõnda aega enne, kui lõpuks tuleb meelde.
Tuleb meelde, mida kõike tegelikult ei olnud ning mille ise olin välja mõelnud.
Sääraseid asju on koletu keeruline meelde tuletada. Selliseid, mis on justkui kogu aeg seal olnud, kuskil alateadvuses, aga ometi mitte päriselt. Seesuguseid, mis on ise justkui kogemata välja mõeldud ning oleviku minevikku istutatud.

Parktilise uurimistöö raames valminud tekst ja lavastus ,,Unesoolo''

                      

,,Kõik see, mida Sa enda ümber näed, 

on vaid unenägu. Kuid mitte tingimata 

Sinu oma. Unenägusid on lõpmatult ja 

nad on äärmiselt muutlikud. Vaata ette, 

et sa kellegi fantaasiasse ära ei eksi, sest 

tagasiteed ei ole. Carpe diem!’’ 

-Marko Kivimäe ,,Unenägu?’’

,,Üks vene kirjanik ütles kord, et „harilikule“ inimesele 
pole miski kergem kui pidada end ebaharilikuks ja omapäraseks inimeseks ning tunda 
ennast selles rollis hästi. Vahest see harilik inimene tunneb end küll 
ebaharilikuna, kuid antud rollis pole temal mugav olla vaid ikka ja alati vaevavad seda 
inimest kõhklused. Võib ka juhtuda, et see inimene on mitteharilik.. ehk on ta geenius või 
vastu pidi alaväärsem selle ühiskondliku ,,normaalsuse'' mõõdupuu järgi mõõtes, aga 
ta tunneb end ikkagi hästi.. 

Usun, et olen see harilik inimene, kes peab end ebaharilikuks, kuid 

ma ei tunne end niimoodi hästi. Teinekord mõtlen, et olen ebanormaalne, kes peab 
ennast normaalseks ja ma tunnen end nii hästi ja siis teine kord jälle kohutavalt 
halvasti. Kolmandal juhul mõtlen ma, et ma olen ebanormaalne, kes saab aru, et ta selline on ja siis ma ei teagi kuidas ma ennast tunnen. Mis asi ma siis ikkagi olen ja mida ma siin teen? 
See sama mees ütles ka, et täiuslikkuseni jõuda, tuleb enne kaua-kaua mitte 
mõista. Sest kui me liiga ruttu mõistma hakkame, siis me ehk hästi ei mõistagi. ''

Soov olla kogu protsessile veelgi lähedamal õhutas mind proovima, mis tunne on olla 

enamat kui juhendaja nägemuse väljendaja. Minust sai ise kontseptsiooni looja.

Elus küll aega tagasi kerida ei saa, ent kui mulle antaks võimalus lavastuse 

juures midagi muuta või kogu protsessi teist moodi teha, siis 

tahaksingi väga seda vastu võtta ja paljud asjad ümber korraldada. Teisalt kaotaks ,,Unesoolo'' 

enda senise armsaks saanud olemuse ära. Seega lükkaksin 

pseudovõimaluse tagasi ning jätaksin kogu asja selliseks nagu ta on- esimeseks 

suurimaks õpetajaks antud valdkonnas. 

''

Need aknad ei kõnele luulekeeles,
aga ometi peitub neis poeesia
ei tea vast ammu enam, mis on selle
paralleelreaalsuse olemus
või olemise olulisus
alternatiive,
lõputult, peaasjalikult, pidevalt
aina alternatiive nõuab kustumatu janu
õhtuti korduv kordumatus
alaline tarvidus uudse järele
suutmatus saatust iseendale allutada
igavuslik konstantne käimine
põhimõtteline oleksin vist

taevalik puudujääk

Laevasireenimuusika kutsub omade sekka

Sisenen, näen vaid lõputult iseennast

kõigest erinevad hääled

mitte ühtegi peegelpilti

See ongi kõige veidram õhtu.

Väljun, olen kummastatud.

Imestan.

Sellest kogemusest ei kõnele eal

kannan vaid iseendas

kui unenägu.

''

ei kuule kedagi
isegi iseteda mitte

kaua suudad vastu pidada

Lüürika - mõrv kosmoses, droog maismaal. Vähe küündib naudinguni, lähedale võib ikka jõuda.

Su mõttemahla on käärima pannud Eesti esimene kuningas ning seetõttu võib sind lugeda nooreks printsiks, kes leiab ühel heal päeval purpurpunase rebaseprintsesi ja see imearmas rebasetüdruk kutsub sind kasuka lehvides mänglevalt võluvaks puuinglipoisiks ning mekib seda kummastavastavalt toksilist veini, mis avaldub su ideedes ja jutus. See ongi parim imedemaa, mida inimhing eales tunnistada võib.

sinuasendus

tundnud olen sooja nahka

mul ei ole sind mõtet asendada

samas igatsemine on alati

väsitanud mind

on kuuldud vaikimas 

viimasel ajal 

mida keegi ei kuule on sõnad mu peas

ulm hommikust ja seinast

mis mõtet on armastusel
mis mõtet unetusel
mõte on või seda ei ole
ära see ikka ei kao
küsimus, ma mõtlen

omeyocan_1

Sul on olulised silmad. Nende silmade pärast sa vist nii palju tähendadki. Kahtlen kas muidu üldse oleksin segaduseni jõudnud. Sinu silmad takistasid nägemast, ent ometi tänu nendele ma lõpuks mõistsingi.

kellele sa kuulud

need pisarad ei tule enam
kui nad just enese
igavese elu allikani ei jõua
aga mina ei lase
peidan selle hästi ära
ning loodan
et seekord olen pääsenud

need pisarad ei kõnele
enam ammu kurbusest
vaid pigem vihast
vaid pigem pettumusest
vaid pigem kõigest korraga

neid pisaraid ei ole
enam ammu tarvis
ei olevikule
ega tulevikule

õnn on valik
kui ei ole
siis teen sellest ühe
või pidevalt mitu
mõeldes välja
valikuolemuse

see ei jääks minusaladuseks
vaid õnnelikult jagaksin ligipääsu kõigile,
kellel on vanu pisaraid
või ajalugu
natukese üle ääre podisemas